Lõplikuks marsruudiks kujunes Caracas-Merida-Los Llanos-Barinas-Ciudad Bolivar- Canaima rahvuspark/Angeli juga-Puerto La Cruz – Margarita saar/Playa El Agua-Caracas. Kokku maadpidi ca 3000 km + 3 siselendu.
Et Venetsueelas odavalt reisida on tähtsaim kogu kohapealkulutatav raha sullis kaasa võtta. Ja põhjuseks on see, et ametlik valuuta vahetuskurss on 1USD=2,14kohalikku (mis teeks bolivari kursiks 5 krooni) ja musta turu kurss 1 USD= keskmiselt 4–6 kohalikku (Euro=8). Musta turu kurss kõigub vastavalt turu vajadustele, meie sealoleku ajal sulgesid uksed mõned erapangad ja peale seda hakkas kurss usinalt tõusma ja ilmselt teeb seda ka lähiajal, kohalike sõnul on see olnud mingil ajal ka 9 kohalikku dollari eest. Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas kaasa võtta USD või EURi, osad vahetajad maksavad väiksemate kupüüride eest väiksemat kurssi (kuni –0,2 ühikut). Meie saime kursiks keskmiselt 1USD=5,3Bolivari, mis tegi hindade arvutamise eriti lihtsaks, sest selle kursiga tuli Bolivari kursiks täpselt 2 eesti krooni.
Reisi plaanimisel ammutasime infot Tripist, Lonely Planety (LP) foorumist ja käsiraamatust, viimane oli meie piibliks ka kogu reisi vältel. Lisaks oli meil kaasas ülimalt kasin hispaaniakeele oskus ja väikesed vestmikud. Kuna olime kahekesi ja turismihooaja (algab detsembri keskel) eelsel perioodil siis ei broneerinud me eelnevalt ühtegi bussi, hotelli ega tuuri, olemas oli vaid transport massruudilt Tallinn – Caracas – Tallinn.
Caracasesse jõudmise kohta oli LP foorumis lahe kirjeldus: sinu poole pöördub „Nice Guy“, kes pakub sulle hea kursiga kohalikku vahetada, sa ei pea kartma, et ta annab sulle valeraha, sest ta organiseerib sulle ka takso, kellele sa kohe selle rahaga maksma pead . Täpselt nii ka oli, ainult et seal polnud kirjas et see „Nice Guy“ võib olla ka mundris lennujaama ametnik või tollitöötaja. See tekitas meis natuke ebakindlust, aga vahetasime temaga siiski piisava raha järgnevaks paariks päevaks (300USD) ja tema organiseeris meid taksole, mis viis meid otse bussijaama Merida ööbussile (bussile saamisega oli veits sebimist aga kõik laabus).
Meridasse jõudsime järgmise päeva lõuna ajal, hotelli valikul oli abiks LP käsiraamat (elamispinna valikul mängis meie puhul alati suurt rolli inglise keele oskus vastuvõtulauas). Järgmisel päeval tegime korraliku uurimistöö kohalike tuuripakkujate teenustes ja hinnakirjades. Mõistlikuks osutus võtta enamus tuure ühelt pakkujalt ja nii sealt ka korralik soodustus saada, lisaks vahetasime tema juures parima kursiga kohalikku. Tuurikorraldajaks valisime siis www.gravity-tours.com.ve kes teeb Canaima tuuri osas koostööd Ciudad Bolivaris asuva www.adrenalinexpeditions.com
Juhtus nii, et sisustasime poole oma reisist erinevate tuuridega: Meridas matkasime mägedes, ujusime kuumaveeallikas, põdesime kõrgushaigust ja lendasime paraplaaniga; kolmepäevasel Los Llanose tuuril kallistasime anakondat, kaimanit, hiigelkonna ning nägime hulgaliselt muid loomi ja linde, ratsutasime, püüdsime ise piraajasid ning sõime need siis õhtusöögiks ära; kolmepäevane Canaima rahvuspargi külastus (sinna saab ainult lennates) sisaldas 90km paadisõitu Angeli joa jalamile ja mitmeid jalutuskäike looduskaunitesse kohtadesse (erinevate koskede alla ja peale ning kaunitele liivarandadele).
Peale tuuritamist jäi veel aega kolm päeva puhkust Margarita saarel, kus peatusime Playa El Agua hubases väikese passeiniga Nathalie posadas www.posadanathalie.com.ve . Aja kokkuhoiu mõttes otsustasime viimase otsa Margaritalt Caracasesse lennata.
Kasulik teada:
1.Ööbussidel on ülimalt tõhus jahutussüsteem – fliis ja magamiskott tasub käsipagasiga alati kaasa võtta, muidu kümetad end lihtsalt haledalt ära.
2.Valgeks läheb seal alati kuue ajal ja pimeneb 12 tunni pärast, seega kuuest tasuks siis ka päeva alustada, et valge aeg paremini ära kasutada.
3.EMT ja olemasolev telefon töötasid linnades ja nende ümbruses väga hästi, kõnesid vältisime, aga sõnumeid saatsime palju ( ca 5 krooni tükkist)
Hinnad:
Kahene tuba posadas – 120 –150 kohalikku
Ööbuss 12–15 tundi sõitu ca 800 km – 100 kohalikku
Norm praad söögikohas alates 20 kohalikku (margarital kallim 30–60)
ja lõpetuseks:
Bensiini 91 – 0,07 kohalikku ja 95 – 0,097 kohalikku, Et siis musta turu kursiga saab seal 1 EURi eest üle 100 liitri bensiini (kuigi selle teadmisega küll midagi peale pole hakata, sest väidetavalt nõuavad seal korravalvurid rendiautodelt korralikke altkäemakse kõikvõimalikel põhjustel ja sõit osutub tunduvalt kallimaks).
-----------------------------------------------------
Seljakotiga 2008
seljakotiga sai Roraimal käidud järgmiselt: Isla Margaritalt praamiga Puerto La Cruz´i (48000VEB). Sealt bussiga Ciudad Bolivar (35000VEB). Ühest paljudest lennujaamas asuvatest turismibüroodest sebisime kolme päevase reisi (lend Cessna pisilennukiga) Canaima rahvusparki, et külastada Angel Falls´i. Sealt edasi samuti Cessna väikelennukiga Santa Elena´e (ka see lennureis oli Ciudad Bolivar´st turismibüroost meil tellitud). Santa Elenasse jõudsime laupäeva õhtul kui kõik turismibürood juba suletud olid. Siiski leidsime hõlpsalt Mystic Tours nimelise turismibüroo (http://www.mystictours.com.ve/es/default.htm) mis oli ka laupäeva õhtul avatud. Ja nemadki organiseeris teiste reiside hulgas Roraima matku kestvusega kuus päeva. Kui reisile läheb alla nelja inimese, siis peab rohkem maksma. Suurema grupi korral tuleb kaasa kaks kohalikku giidi ja reisi hind langeb. Läbi savanni kivistel teedel ning mägijõgedest läbi turnimine lõõskava päikese käes toob kohati pähe mõtted, et oleks pigem võinud Margarital rannas peesitada. Kuid need ööbimised telgis, piiratud toiduratsioon, puri-puri´d (mingid moskitode moodi väikesed verele hammustavad pahalased), lõõskav päike päeval ning jahedad ööd telgis on kukepea kui Roraimalt vaateid nautida saad ja mõtled, et tagasi on enamasti allamäge minek. Meil muidugi minnes oli Roraima tipp peamiselt pilvitu ja etteruttavalt tundsime sellest juba heameelt, kuid tippu jõudes oli pilves ja vihmutas. Vaateid nägime vast pooleteise päeva jooksul nii 5–10min ja ausalt öeldes veits nukraks tegi…
Ilma reisijuhita ei tasu isegi mõelda, sest nemad teavad ohutut teed, kutsuvad vajadusel abi, räägivad muuhulgas ajaloost ning kohalike elust-olust, kannavad hoolt nii söögi-joogi kui osaliselt ka pampude tassimise eest jne. Ja Roraimal on kõik kivid ühesugused ning kerge on seal mõneks ajaks eksida.
Kuigi ma ei ole oma-arust kehvas füüsilises vormis, ei võtaks ma enam seda reisi ette. Kui siis ainult variandina, kus kopteriga viiakse ülesse ning jalgsi matkad vaid tagasi (selline variant on täitsa saadaval).
Santa Elena´st sõitsime ööbussidega tagasi Ciudad Guayana kaudu Puerto La Cruz´i ning sealt tuttavat teed pidi praamiga tagasi Margaritale.
Kindlasti organiseerivad igas linnas reisibürood k.a. Roraima reise, kuid kõige soodsamalt saad kindlasti vahetult Santa Elena´st või sealt ümbrusest orgunnides, sest mida kaugemalt reisi võtad seda kallim. Üldiselt on suures osas, väikeste ebatäpsustega hindades ja nimedes, kõik kirjas Lonely Planet´s (
http://www.lonelyplanet.com/…e/venezuela/ ) mis peaks küll igal reisil soovitavalt käepärast võtta olema.
---------------------------------
Vääääga äge, aitäh vastuse eest ja kindlasti vaatan lingid üle. Seda ma juba tean, et kerge ei saa seal olema ja 99% ajast sajab tipus isegi kui on kuiv hooaeg. Kuid David Attenborough´i ´Private Life of Plants´ (helikopteriga) ja Ben Fogle´i ´Extreem Dreams´ (jala läbi savanni) tõestasid veelkord, et asi on seda väärt :P
-----------------
Sai ka endal see matk juulis (dets.2009)
Sai ka endal see matk juulis ära tehtud.
Käisin sellise matkafirmaga: http://www.kamadac.de/…ng%20eng.htm
Põhimõtteliselt sõitsin Brasiiliast lihtsalt bussiga Santa Elenasse kohale, käisin erinevad matkafirmad läbi ja kuna Kamadaci seltskond just järgmisel päeval reisi alustamas oli, siis nendega läksingi.
6 päevane matk maksis 270 USD, selline oli hind pärast väikest tingimist. Madalamat hinda ei õnnestunudki kuskilt mujalt leida. Kui ajaraam on kitsas siis tasub reis tellida (ja ka selle eest maksta) enne Venezuelasse jõudmist. Sellisel juhul peaks arvestama ca 330–350 dollarilise väljaminekuga.
Kamadaci matkakorraldusele ei olnud suurt midagi ette heita. Teejuhid ja kandjad olid muhedad kohalikud (ja Guyana) indiaanlased kes ka inglise keelt mõistsid).
Teine tunnustatud kohalik matkakorraldaja on see: http://www.backpacker-tours.com/en/index.htm
Väidetavalt pidi nende reisidel paremini süüa saama ja üldse pidi korraldus parem olema. Hind ka selle võrra kõrgem.
Head matka!
Allikas:
Trip.ee dets. 2009
